Ja esimesed read ongi blogisse sündinud. Kuigi suur soov oli alustada kirjutamist ikkagi jaanuariga ja mõtiskleda vanarahva aasta esimese päeva traditsioonidest, juhutust nii nagu mul alati juhtub – aeg kaob käest ja nädalad tormavad nagu silmaklappidega võistlushobused. Olgu aususe huvides kohe öeldud, et kogu blogi üheks käivitavaks teguriks on just see sama ebameeldiv kiirus ja rahmeldamine, millest olen aastaid väljapääsu otsinud. Iga järgmise tegevuse ja projekti kestel mõtlen ahastuses, et kohe saab sellega valmis ja küll siis tuleb rahulikum aeg. Aga vat ei ole tulnud, senised tegevused on küll sammukese mind lähemale viinud, kuid seda “õiget” tasakaalu pole veel tulnud.
Kõige rohkem on abi olnud sellistest “päris asjadest”. Jutumärgid on lisatud sellepärast, et minu päris ei pruugi olla kellegi teise päris. Need minu “päris asjad” on paljuski seotud vanarahva ja loomade ja lindude ja jätkusuutlikuma eluga. Üheks tervikuks seob selle rahvakalender ja aastaring – ühesõnaga looduse rütmis olemine. Küll endisaja inimesed teadsid, kuidas on mõistlik olla, mida jälgida ja millal midagi teha. Paljudele tegevustele on võimalik leida erinevaid kaasaegseid selgitusi ja loogilisi aspekte. Olgu see siis pööripäevade pidamine või kuufaaside jälgimine metsateol ja külvil. Kas vanarahvas traditsioone ja aastaringi sarnaselt tajus, on pigem ebatõenäoline, aga tänasesse päeva on meil neilt palju üle võtta küll. Kasvõi juba sellesama tasakaalu leidmiseks ja hoidmiseks.
Küünlapäev, 2.veebruar, ka pudrupäev, esimene suvepüha
Kuigi nimi on üsna üheselt mõistetav, siis ei ole mulle silma jäänud, et kuidagi liigselt oleks rõhku pandud küünalde tegemisele. Eks seda tehti ikka ka (küünlapäeval tehtud küünal pidi eriti hästi põlema ja külma ilmaga tehtud küünlad olema üldiselt paremad), aga rohkem on esil toiduvarudele pilguheit, sest nii nagu tõnisepäevalgi, on praegu oluline saada kinnitust, et pooled talvevarud on veel olemas. Seda nii inimestele kui ka loomadele. Valmistuti kevadtöödeks ja tehti plaane sulaste värbamiseks. Ka naistepuna joomine, et tagada hea tervis ja olla punapõskne. Kuna tegemist on pigem naistepühaga, on naistele täna antud soovitus puhata ja naistetööd anda hoopis meestele teha. Tänaseks pidid ka ketramistööd valmis olema, et siis edasi kangaste kudumisele pühenduda. Söödi veel viimased jõulutoidud ja joodi viimane jõuluõlu ja tõmmati kogu jõuluteemale lõplikult joon alla.
Mida mina siis täna tegin?
Tahtsin teha hommikul lastele putru, pudrupäev ikkagi, aga selgus, et piima ei ole. Meie peres on veega puder veidi kriminaalne ettevõtmine ning seetõttu alustasime päeva hoopis praetud munadega. Munad on meie toidulaua lahutamatu osa, sest vaatamata pisikesele linnaaiale sibavad meie tagahoovis pea kuus aastat juba kanad. Nende pidamisest ja toimetustest on kavas eraldi peatükk, sest kanapidamine on mu südameasi, sel teemal võin ma lõputult arutleda ja olen valmis kasvõi südaööl uutele kanapidajatele appi tõttama, kui neist on kanausulised saanud. Küünlapäeval on mitmeid loomade ja karjaga seotud kombeid, nagu sõnniku välja viskamine ja loomatoidu tagavarade kontroll. Tegime ka meie oma kanakestega ühe pisikese rituaali – panime maha kuivanud vaarikaokstest ringi, mille keskele panime head ja paremat nosimiseks. Kui kanad siis selliselt ringi sisse sööma asuvad ja kambakesi koos püsivad, ei mune nad kevade tulles oma mune mööda hoovi laiali, vaid käivad ühes kindlas pesakastis munel. Eks ma annan siis suvepoole teada, kas toimis. Ühe kena pildijäädvustuse sain sellest aga küll, mis on ka selle postituse päises, kirju kaheksakand kanadest ehk kanakand. Maagiline lugu, et nad just niimoodi mustrisse end ringi sättisid.
Ilmaennustus
Olulisel kohal on ka ilmaennustus – kui küünlapäeval on sompus ja sula, on kevad jahe ja vesisem ning ka suveks pole liiga head ilma just loota. Ka viljasaak tulevat siis kehv. Täna just selline ilm ongi, terve päev on olnud hämar, sadanud kergelt lörtsi ja lund ning päikest pole näha olnud. Samas pole liiga külm, mis vanarahva tähelepanekute kohaselt võib tähendada külmalained vastlapäevaks ja üldse kogu suve tuleku venimist. Saame siis näha, kuidas selle kevadega olema saab, tomatiseemned said täna igatahes üle vaadatud ja esimesed sibulad on juba paar nädalat aknalaual rohelist kasvatamas.
Ja kuigi kihk juba uut külvata on suur, võtsin täna, veebruaris, peenrast viimased lehtkapsad. Neist said osa nii lapsed lehtkapsa krõpsude näol kui ka kanad. Lehtkapsa kasvatamisest me seega ei loobu! Üsna lollikindel ja lihtne lugu meie kliimas.
Õhtul avasime ka rabarberist pakatava joogi, et ikkagi naistepunaga naisperet tervitada ja kevade ootust tähistada.
Küünlapäeva traditsioone on veel paris mitmeid, ka selliseid mis tänasesse päeva enam eriti ei passi või pole siis hädavajalikud. Kuid vanarahva tarkusest ja loogilisest mõttelaadist annab aimu ka näiteks soovitus küünlakuul mitte lõpetada imiku rinnaga toitmist – siis oli oht lapsel mitte just kõige kõlbelisemaks kasvada (seostati huntide innaajaga). Kas see nüüd just sellist käitumuslikku toimet hilisemas elus omab, aga talvisel külmal ajal on igal juhul mõistlik imetamisega jätkata. Küll inimesed vanasti teadsid, kuidas asjad käivad.
Uute kohtumisteni ja ikka teisipidi edasi.
Kati